Armastades lubame kaaslasel olla tema ise. Armumisel tahame näha inimest, keda näha soovime või enda päästmiseks vajame.
Armumine on ego-põhine ehk “Mulle meeldid sa sellisena ja ainult sellisena olen nõus sind imetlema”. Armastus on armastus-põhine ehk “Sa oled, kes sa oled ja see on kõik, kes sa oled ning ma aktsepteerin seda”.
Armumisesse on sisse kirjutatud pettumine. Armastusse olemine. Armastus on tänulikkus ning mõistmine, et sellisena, nagu teine inimene on, on ta mulle väärtuslik. Et ma austan teda sellena, kes ta on, isegi, kui ma temaga ei nõustu.
Armastus on turvatunde loomine ning hoidmine, et iga eksimuse või erimeelsuse peale ei näidata ust. Armastus on meie sisemine jumalik olemus, millel on kõrgemad väärtused nagu tänutunne, austus, andestamine ja tunnustamine.
Armastus ei ole projektsioon, vaid siiralt teise inimese nägemine (“Ma näen su tundeid, su mõtteid, su reaktsiooni ja vajadusi!”) ning tema mõistmine.
Kaidi Laur: kuidas ära tunda tõelist armastust?