Monthly Archives: märts 2014

Viide

Preparing for Life

…where the focus is on developing the capacities for creativity, resilience, innovative thinking, and social and emotional intelligence over rote learning. Entrepreneurs, Stanford researchers, investment bankers, and parents who run some of the largest hi-tech companies in the world, weigh-in on what children need to navigate the challenges of the 21st Century in order to find success, purpose, and joy in their lives.

…less and less do you need to force things, until you finally arrive at non-action.

Standard

This is the message of the Tao Te Ching,  and it is true. Werner Erhard has taught, “Life will resolve itself in the process of Life Itself.” Byron Katie says that liberation is “Loving What Is.”
 
And Stephen Mitchell calls non-action “the purest and most effective form of action. The game plays the game; the poem writes the poem; we can’t tell the dancer from the dance.
 
Perhaps the best thing you can do right now is nothing at all.

Mulle meeldetuletuseks …

Standard

Kui ilus- kui raske- kui meisterlik- kui kannatlik- kui kärsitu- kui naerune- kui vihmane- kui südamlik- kui armastav- kui armastus- kui kogu Maa-Universum-Galaktika- Dimensioon- kui allikas on olla lapsevanem. Saatsime täna Loretaga isa rändama nädalaks saapa kontsale Itaaliasse. Loreta oli vaikne. Siis elevuses. Siis abivalmis pakkimisega. Ometi tundsin ma ära selle valus-magusa kipituse ja inimeseks olemise meistriklassi ukse, mida Loreta täna avas- igatsus. Juba enne kui keegi on enda järel tõmmanud kinni ukse, võib meie sees koputada ootamatu külaline hirm, kes küsib: “Kas ta tuleb tagasi?” Mäletan nii täpselt seda, kui minu isa reisidele end sättis. Kuidas sa võid justkui natuke osa saada sellest reisielevusest, mida teine tunneb ja kuidas imelikul kombel tõmbame suunurgad üles, et varjata enda kurbust, et peame maha jääma. Üks asi on seda teada, seda mäletada ja teine asi on seda taasmäletada läbi oma lapse. Nüüd. Mis see igatsus siis ikkagi on? Täna, kui olen lihtalt kasvult natuke suurem, kui siis kui seda ise kogesin oma isaga, tundub mulle see meeletu armastuse voog, mis tulvab nende kahe inimese vahel, kes “mängivad” lahkuja ja ootaja rolli. Armastaja, kes tunneb nii tugevat tunnet, saab esmase kogemuse näilisest eraldatusest ja see tekitab füüsiliselt sellise aistingu nagu süda tahaks hüpata seest. Midagi pole parata, see näilisus tundub vahel lihtsalt nii tõeline, et on mida proovida:) Niisiiis pühkisin Loreta pisaraid teises toas, et joosta vahepeal nuuskama oma nina:) Ma nägin kui tähtis oli Loretale see, et keegi tundis selle tunde ära, et ma jagasin oma lugu sellest ajast, kui mina veel väikene tüdruk olin ja kui tähtis oli talle kinnitus, et see on armastuse kogemise üks nurkadest. Mis sellest, et natuke ebamugav, pisut valulik, enam taskurätte kulutav, aga hüpermaksimaalse amplituudiga armastuse tunne ikkagi. Ja see on see, mis loeb. Alati. Loreta pakkis isa kohvrisse pisikese vaalaneiu koos väikese padja ja tekiga. “Olgu see sulle minu igatsuse märgiks isa”, ütles ta. Ma soovin nii Loretale kui endale õrna, õrna ja ilusat armastuses ootamist, et saabas Kaspari tagasi koju viskaks ja oleksime kõik ühe vägeva kogemuse võrra suuremaks kasvanud! Seniks hoitke meile pöialt ja lõbustage väikeseid kohalikke vaalapreilisid:)

 

Armastusega,

 sügavalt puudutatud ema Ketlin