Mees on kõigist olenditest kõrgeim, Naine on kõigist ideaalidest ülevaim.
Mehe jaoks lõi Jumal trooni, Naise jaoks altari.
Troon ülistab, altar pühitseb.
Mees on mõistus, Naine – süda.
Mõistus loob valguse, süda armastuse.
Valgus tekitab elu, armastus tõstab üles.
Põhjus teeb Mehe tugevaks, pisarad muudavad Naise võitmatuks.
Põhjus on veenev, pisarad on liigutavad.
Mehe võimuses on kogu kangelaslikkus, Naisel kogu märterlus.
Kangelaslikkus ülistab, märterlus sublimeerib.
Mehe päralt on ülevõim, Naise päralt eesõigus.
Ülevõim on tugevus, eesõigus on õiglus.
Mees on geenius, Naine – ingel.
Geenius on mõõtmatu, ingel kirjeldamatu.
Mehe püüd on ülim hiilgus, Naise püüd on ülim voorus.
Hiilgus loob kõik, mis on suurepärane, voorus kõik, mis on taevalik.
Mees on kood, Naine – pühakiri.
Kood parandab, pühakiri täiustab.
Mees mõtleb, Naine unistab.
Mõtlemine on nagu peas olev spiraal, unistamine on nagu laubal olev pühapaiste.
Mees on ookean, Naine – järv.
Ookeanil on kaunistav pärl, järvel särav poeesia.
Mees on nagu lendav kotkas, Naine – laulev ööbik.
Lend vallutab ruumi, laul vallutab hinge.
Mees on tempel, Naine – altar.
Templi ees me leiame iseend, altari ees me põlvitame maas.
Mehe leiame sealt, kus maailm lõpeb ja Naise sealt, kus algab taevas.
Victor Hugo
kurhel 