Mulle meeldetuletuseks …

Standard

Kui ilus- kui raske- kui meisterlik- kui kannatlik- kui kärsitu- kui naerune- kui vihmane- kui südamlik- kui armastav- kui armastus- kui kogu Maa-Universum-Galaktika- Dimensioon- kui allikas on olla lapsevanem. Saatsime täna Loretaga isa rändama nädalaks saapa kontsale Itaaliasse. Loreta oli vaikne. Siis elevuses. Siis abivalmis pakkimisega. Ometi tundsin ma ära selle valus-magusa kipituse ja inimeseks olemise meistriklassi ukse, mida Loreta täna avas- igatsus. Juba enne kui keegi on enda järel tõmmanud kinni ukse, võib meie sees koputada ootamatu külaline hirm, kes küsib: “Kas ta tuleb tagasi?” Mäletan nii täpselt seda, kui minu isa reisidele end sättis. Kuidas sa võid justkui natuke osa saada sellest reisielevusest, mida teine tunneb ja kuidas imelikul kombel tõmbame suunurgad üles, et varjata enda kurbust, et peame maha jääma. Üks asi on seda teada, seda mäletada ja teine asi on seda taasmäletada läbi oma lapse. Nüüd. Mis see igatsus siis ikkagi on? Täna, kui olen lihtalt kasvult natuke suurem, kui siis kui seda ise kogesin oma isaga, tundub mulle see meeletu armastuse voog, mis tulvab nende kahe inimese vahel, kes “mängivad” lahkuja ja ootaja rolli. Armastaja, kes tunneb nii tugevat tunnet, saab esmase kogemuse näilisest eraldatusest ja see tekitab füüsiliselt sellise aistingu nagu süda tahaks hüpata seest. Midagi pole parata, see näilisus tundub vahel lihtsalt nii tõeline, et on mida proovida:) Niisiiis pühkisin Loreta pisaraid teises toas, et joosta vahepeal nuuskama oma nina:) Ma nägin kui tähtis oli Loretale see, et keegi tundis selle tunde ära, et ma jagasin oma lugu sellest ajast, kui mina veel väikene tüdruk olin ja kui tähtis oli talle kinnitus, et see on armastuse kogemise üks nurkadest. Mis sellest, et natuke ebamugav, pisut valulik, enam taskurätte kulutav, aga hüpermaksimaalse amplituudiga armastuse tunne ikkagi. Ja see on see, mis loeb. Alati. Loreta pakkis isa kohvrisse pisikese vaalaneiu koos väikese padja ja tekiga. “Olgu see sulle minu igatsuse märgiks isa”, ütles ta. Ma soovin nii Loretale kui endale õrna, õrna ja ilusat armastuses ootamist, et saabas Kaspari tagasi koju viskaks ja oleksime kõik ühe vägeva kogemuse võrra suuremaks kasvanud! Seniks hoitke meile pöialt ja lõbustage väikeseid kohalikke vaalapreilisid:)

 

Armastusega,

 sügavalt puudutatud ema Ketlin

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s